Jah, nüüd ma tunnen et midagi on teisiti. Ma igatsen kõikke mis oli enne, kasvõi eile, nädal, kuu või aasta tagasi. Iga õhtu enne magama jäämist soovin ma oma pisikesi soove mis ei täitu enam kunagi. Neid asju unistades tunnen ma ennast nagu 5 aastase lapsena kellel on õnnelik pere. Vot seda sama ma igatsengi, oma pere. Mis kuradima noorus ja nooruserõõmud need on kui ma pean oma pead igapäev vaevama, mis saab küll edasi, kas ma ikka tulen toime, kas nii on õige või pean ma üldse kõikke teisiti tegema. On raske mõista, et igatsen noorust seda parima aega, kus võisin ainult naerda, ei näinud palju vaeva. Pealnäha võib ju alati korras tunduda, aga mis toimub mu sügaval sisimas jääb ju kõigile varjatuks. Tahaks lihtsalt karjuda kõik enda seest välja mis mul öelda oleks ja lihtsalt edasi minna, aga mida päev edasi seda rohkem mu mured kasvavad, seda rohkem tunnen ma ennast halvemini ja seda kiiremini tekib mul tunne, et milleks üldse.. milleks ma pingutan.
Naeratus on ju alati hea kate olnud!
No comments:
Post a Comment