Ükskord päike ütles mulle, et kui su kallim on igapäev nii kaugel ja tekitab sulle nii palju probleeme et sa nutma pead, miks sa teda maha ei jäta? ma vaatasin päikesele otsa ja küsisin, Kas sa jätaksid oma taeva? 
Ma ei tea, mida homne toob või mis ma õhtuks söön. Ma ei saa teile öelda, kas olen leidnud omale saatusekaaslase või mis ma homme kannan. Siiani ei tea ma, mis tulevik mulle toob või kas ma viitsin täna midagi teha. Aga ma tean, et mu kõlaritest kostub muusika, mu kapp on riideid täis ja mis peamine - mul on parimad sõbrad, keda üks tüdruk võib tahta. Ja kullakesed, see ongi kõik, mida ma vajan!

Täna oli aga esimene õppimispäev 2 september mida ma ültse kohe ei salli!

Kool nagu kool ikka, aga need õpetajad..neid ma nägin lihtsalt iga nurgapeal. Õnneks on täna reede ja tavaliselt sel päeval on ikka kõigevähem tunde..nii ka seekord 5. Neljas tunnis nagu ikka istusin Triinikesega ja 1 ehk vene keeles istusin Kareliga nagu kokku oli lepitud. Kooli raadio ruumi saatsime triiniga ka soovilaulu, kuid kahjuks oli juba laulujärjekord ja meie soovilaulu lastakse alles esmaspäeval, küll kuuleme ss. Pärast tunde kõndisin kareliga kodupoole ning peale musta teed läksid meie rajad lahku. Mina oma koju ja tema omagi. Kohe tuppa astudes hakkas taevast vihma alla sadama ja natuke isegi müristaski, mina jäin vähemalt kuivaks.:) Täna olen ma natukest aega üksikodus, segan naabreid ja naudin vaba õhtupoolikut.

Homme on mul aga kindel plaan minna Ida-Virumaale, see on vist juba 3 või 4 nädalavahetus kui ma seal käin. Aga sellele on ainult üks seletus.. igatsus tapab!

Kessu. (#)