Otsustasin taas kirjutada, aga mitte ühtegi mõttelendu pole. Nii siis panen siia jälle paar piltti, et blogi veidikenegi täiustada. Vahepeal olen läbi elanud põrgu ja siis jälle taas maapeale tulnud. On päevi kui tunnen, et jalgealune on kadunud, kindlustunne puudub ja tahaks lihtsalt omaette olla. See on loomulik kui kõigil oleks selline elu nagu mul. On saadud vahepeal nutta ja naerda, ei teagi kohe kumba rohkem. Vahest tõusen ja säran, aga vahest tahaks lihtsalt pea tekisisse tagasi peita ja uuesti magama jääda, et kõik taas unustada. Muidugi ei ole neid masendavaid päevi üldsegi nii palju, sest ma veedan oma igapäevase aja ühe võrratu inimesega kellega ei saaks üldse tõsine ollagi. Ma tõesti tänan et mu maailma täiustab nii võrratu isik. Mamma eepos! :)
No comments:
Post a Comment